Siit see tuli: kümned tuhanded inimesed ütlesid „aitab küll“. Toidu käibemaksu langetamise rahvaalgatus lõpetas allkirjade kogumise 98 580 toetusavalduse peal – Eesti rekordi peal. Eelmine tippmark, automaksu-vastane petitsioon, jäi 65 565 juurde. See on selge signaal, mille võib lugeda isegi need, kes muidu „rahva häält“ ainult kampaaniapäeval kuulevad.
- juulist tõstis valitsus kõigi kaupade ja teenuste käibemaksu 24 protsendini. Ka toidu. Just see ongi härjasilm, sest enamik Euroopa riike hoiab toiduainetele madalamat määra – Eesti on üks vähestest, kes ei tee. Meil on nüüd üks EL-i kõrgemaid toidukäibemakse.
Algatuse taga on toidublogija ja MasterChefi esimese hooaja võitja Jana Guzanova. Tema ettepanek: viia toidu käibemaks 10 protsendile. See pole radikaalne, see on normaalne – meie lähinaabrid elavadki umbes seal kandis.
Rahvas on selgelt poolt. Norstati küsitluses toetas toidukäibemaksu alandamist 84% vastajaist. Erakondade lõikes on toetus üle parteipiiride: opositsiooni ja koalitsiooni toetajad jagunesid, aga enamus väljaspool Reformi ütleb „jah“.
Mida ütleb valitsus? Reformierakondlane rahandusminister Jürgen Ligi laidab mõtte maha: väidetavalt „täidaks see kaupmeeste taskuid“ ja „hind oluliselt ei alane“. Kõlab nagu vana plaat – aga see ei muuda tõsiasja, et meil maksustatakse leivakotti kõrgema määraga kui peaaegu kogu ülejäänud Euroopas.
Eesti 200 juht Kristina Kallas lisab: „riigil pole raha“. Otse ja aus, aga siis küsigem ausalt vastu: kas rahval on? Hinnatõus on löönud just toidulaua eelarvet; 24% käibemaks toidule süvendab ebavõrdsust kõige sirgjoonelisemal moel – suurem osa sissetulekust toidule kulutavatelt peredelt.
Raha-juttu saab ka arvudesse tõlkida. Rahandusministeeriumi värske arvutus ütleb: kui langetada toidukäibemaks 13 protsendile, maksaks see eelarvele u 245 miljonit eurot. See on tõsine number, kuid samas – valitsus lootis 24% määra pealt kokku u 108 miljonit lisalaekumist, ehk isegi ministeerium tunnistab, et suur osa koormast tuleb toidukorvi kaudu. Poliitiline valik on, kumba me kaitseme: riigieelarve rida või toidukorv?
Konservatiivina ütlen: maksud peavad olema mõistlikud, mitte karistuslikud. Käibemaks on oma loomult pime – ta ei küsi, kas ostja on jõukas või mitte. Seepärast ongi toit peaaegu kõikjal erand. Meil mitte. Ja kui juba „kaupmeeste taskutest“ rääkida, siis on ka valitsusel aeg oma taskud läbi vaadata: kulusid kärpida sealt, kus riik paisutab iseenda aparatuuri, mitte sealt, kus pere ostab piima ja leiva.
98 580 allkirja pole suvaline netikampaania. See on suurem kui mõne erakonna valimistulemus. Tegu on Eesti seni suurima rahvaalgatusega – ja kui parlament seda signaali ignoreerib, kinnistab ta muljet, et „rahvaalgatused“ on tore mängunurk, mitte demokraatia tööriist.
Minu ettepanek Riigikogule on lihtne ja mõõdukas:
- viige toidukäibemaks kiirelt Euroopa tavatasemele – näiteks 13% peale – ning hinnake mõju; kui hinnad tõesti ei lange, olete alati vabad kursi korrigeerima; kui langevad, minge edasi 10% juurde;
- siduge muudatus kohustusega näidata hinnasildil ka „enne–pärast“ käibemaksu mõju, et turul ei saaks keegi udu ajada;
- tooge katteallikad eelarve kulupoolelt – vähem PR-projekte ja asutuste paisutamist, rohkem fookust tuumikteenustele.
Valitsus ütleb, et „raha pole“. Rahval on sellele vastus olemas – 98 580 korda. Nüüd on pall Toompeal.
Allikad: ERR, Rahvaalgatus, EMTA, Tre Raadio
