Minister Karmen Joller mõnitab ja lahmib nii oma Eesti kolleege kui ka Ameerika Ühendriikide tervishoiuministrit, aga näost näkku arutelule ta ei julge tulla. Küsimus on lihtne: miks ei astu minister, kes väidab end teadvat tõde, otse dialoogi oma kolleegidega ja miks piirdub ta ainult Facebooki pilgete ja odavate loosungitega?
11.–12. septembril toimub Riigikogus WCH Estonia eestvedamisel Euroopa tervise ja inimõiguste konverents. Üritusel astuvad üles arstid, juristid, parlamendiliikmed ning USA tervishoiuminister Robert F. Kennedy Jr. Tegemist on harukordse võimalusega pidada Eestis ausat ja sisulist arutelu teemadel, mis puudutavad nii meie tervist, inimõigusi kui ka riigi tulevikku. Selle asemel, et seda võimalust kasutada dialoogiks, on Joller valinud lahmimise ja mõnitamise tee.
Objektiivi stuudios rõhutasid dr Helen Lasn ja dr Meeme Luks, et ministri roll tähendab vastutust. Kui minister räägib, ei esinda ta üksnes iseennast, vaid ka Eesti riiki. See tähendab, et iga sõna ja avaldus tuleb kaaluda, sest tegemist ei ole enam isikliku seisukohaga. Mõnitada ja sildistada on lihtne, aga näost näkku tulla ja pidada sisuline arutelu nõuab hoopis teistsugust taset – riigimehelikkust. Kahjuks näeme täna pigem argust, mitte riigimehelikkust.
Lasn ja Luks olid Eesti poliitilise juhtimise suhtes laiemaltki kriitilised. Nad nägid Riigikogus pigem lapsikut emotsioonide pealt reageerimist kui analüüsi ja tõsist dialoogi. Pealkirjadest kaugemale lugeda ei taheta, loosungitega vehkida on lihtne, aga päriselt maha istuda ja asju arutada – seda ei juhtu. Sama muster kordub ka konverentsi ümber, kus konstruktiivse arutelu asemel kostitatakse korraldajaid ja esinejaid siltide ja naeruvääristamisega.
Jolleri viimased avaldused tõid stuudios esile ka teise tuttava võtte – venekaardi. Kui argumente ei ole, tõmmatakse alati välja loosung, et tegemist on Venemaa infooperatsiooniga. Aga kui see on nii, siis tuleb tuua lauale konkreetsed faktid ja analüüs, mitte jätta asi ähmaseks hirmujutuks. Seni näeme ainult tühja loosungit, mis ei veena enam mõistlikku inimest. Eesti inimene tahab fakte, mitte hirmutamist.
Arstid rõhutasid ka andestamise teemat. Kristlikust vaatepunktist tuleb eksimusi andestada, kuid see ei tähenda, et vastutus kaob. Viimased viis aastat on ühiskond palju talunud ja palju andestanud, aga lõputult ei saa aktsepteerida alatust, labasust ja vastutuse vältimist. Vastutus jääb alati.
Kõige piinlikum on aga see, et Eesti minister ründab avalikult Ameerika Ühendriikide tervishoiuministrit. USA on meie suurim liitlane, keda me oleme harjunud kutsuma appi igas kriisis. Kui Eesti terviseminister otsustab kõige labasemal moel mõnitada oma kolleegi maailma võimsaimast riigist, siis on selge, et see kahjustab Eesti mainet. Me ei saa endale lubada, et liitlased hakkavad meid pidama ebausutavaks partneriks. Kui tahame, et meie sõna maailmas maksaks, tuleb rääkida võrdse võrdsega, väärikalt ja sisuliselt.
Seepärast ongi WCH Estonia konverentsi tähtsus nii suur. See ei ole lihtsalt üks üritus, vaid koht, kus arutatakse tõsiseid küsimusi – bioeetikat, inimõigusi, õiguslikke dilemmasid. Need on teemad, mis vajavad ausat arutelu. Kui minister Joller peab konverentsi „ohtlikuks“, siis kõige loogilisem ja aumehelikum käik oleks tulla kohale, kuulata ja argumenteerida. Mitte jääda Facebooki lahmima ja venekaarti lehvitama.
Eesti rahvas väärib enamat. Me väärime riigimehelikkust, mitte poliitilist infantiilsust. Me väärime tõsiseltvõetavat debatti, mitte popcorni-nalju. Lõppkokkuvõttes sõltub meie riigi tulevik sellest, kas suudame teha sammu emotsionaalsest lahmimisest sisuka dialoogi suunas. WCH Estonia konverents on võimalus seda teha. Küsimus on, kas meie poliitiline juhtkond on selleks valmis.
