Riigikogu juhatus otsustas suvises vaikusest tõsta parlamendiliikmete autokompensatsiooni piirmäära 450 eurolt 553 euroni kuus. Otsus sündis kõigi fraktsioonide kokkuleppel, kuid eestvedajaks peetakse eelkõige Reformierakonda. Tõsi, keegi vastu ei olnud, sest jutt käib ikkagi omaenda taskusse jõudvast rahast.
Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi Reformierakonnast üritas ERR-ile otsust pehmendada. Tema sõnul oli sama piirmäär kehtinud juba 2015. aastast ja nüüd tõsteti proportsiooni võrreldes kogusummaga hoopis alla. Absoluutsumma suurenes Kivimägi väitel ainult seetõttu, et kuluhüvitiste üldine maht on kasvanud. Klassikaline jutt: tõstame, aga tegelikult ei tõsta. Just sellist udutamist ootakski ametnikult, kelle ainus eesmärk on jätta mulje, et midagi pole muutunud. Tegelikkus räägib muidugi teist keelt.
Kivimägi kinnitas koguni, et maksumaksja raha see otsus ei puuduta. Tema sõnul ei lähe maksumaksja rahast sentigi. See jutt tekitab paratamatult küsimuse, kust siis ikkagi need hüvitised tulevad, kui mitte meie ühiskassast. Kas tõesti ei suudeta enam ausalt tunnistada, et tegemist ongi maksumaksja rahaga?
Asja tõi avalikkuse ette EKRE fraktsiooni liige Varro Vooglaid, kes postitas sotsiaalmeediasse terava märkuse. Tema sõnul võeti otsus vastu just Reformierakonna eestvedamisel ja seda tehti vaikselt ning suuremat tähelepanu vältides. On ju piinlik tõsta iseenda hüvitisi samal ajal, kui rahvale kehtestatakse uus automaks, tõstetakse kütuseaktsiisi ja käibemaksu.
Kivimägi vastas sellele, et Vooglaid valetab, justkui olnuks see Reformierakonna initsiatiiv. Samas tunnistas ta ise, et allkirjastas dokumendi parlamendi esimehe puudumisel. Nagu ikka, vastutust otseselt keegi ei võta, kuid keegi ka ei eita, et just Reformierakond seda teemat kõige rohkem surus.
Vooglaid jääb oma seisukoha juurde ja rõhutab, et just Reformierakond on seda aastaid tagant lükanud, kuigi lõplikult langetati otsus üksmeelselt. Kui ajakirjanikel on huvi, võiksid nad asja uurida ning fraktsioonide juhid saavad seda kinnitada. Märgiline on seegi, et allkirja pidi panema just Kivimägi ise.
Tõde on lihtne ja inetu. Riigikogu liikmed premeerivad end suvevaikuses suurema autokompensatsiooniga, samal ajal kui ülejäänud Eesti peab leppima uute maksudega ja aktsiisitõusudega. Seda tehakse vaikselt, sest isegi parlamendis saadakse aru, et poliitiline solidaarsus rahvaga ei ole praegu moes. Suure osa inimeste palgad ei ole viimase kümnendi jooksul sugugi nii kiiresti kasvanud kui parlamendikulud.
