Kui valitsus esitab Euroopa Liidule stabiilsus- ja konvergentsiprogramme, mis ei vasta tegelikkusele, räägime me mitte ainult eetilisest dilemmast, vaid ka võimalikust majanduslikust enesehävitusest. Viimased sammud ja avaldused näitavad, et Eesti valitsus võib olla valinud tee, mis ei pruugi viia majanduse elavnemiseni, vaid pigem süvendada olemasolevaid probleeme. Valitsuse hiljutised plaanid ja eelarvestrateegiad on murettekitavad, eriti arvestades, et need ei pruugi kajastada reaalset tahtmist või poliitilist soovi majandust parandada.
Kriitikud on juba pikka aega hoiatanud, et maksutõusude poliitika ei ole parim viis majanduse elavdamiseks. Vastupidi, liigne maksukoormus võib majandusele veelgi suuremat kahju tekitada, eriti kui see viiakse ellu ajal, mil majandus on niigi haavatav. Peaminister ja rahandusminister võivad küll rõhutada vajadust eelarve konsolideerimise järele, kuid kas praegune lähenemine on tõesti parim viis seda saavutada?
Poliitilised vastuolud ja varasemad seisukohad heidavad praegustele plaanidele varju. Näiteks olles EKRE valitsuse ajal küüniliselt vastu madala intressimääraga laenu võtmisele, millega oleks saanud rahastada vajalikke investeeringuid ja reforme, seab Reformierakond nüüd endale ja Eestile kahtlase tuleviku. Tagantjärele tarkusena võivad tulevased põlvkonnad vaadata praeguse valitsuse otsuseid hämminguga, küsides, miks ei kasutatud ära ajalooliselt madalaid intressimäärasid, mis oleks võimaldanud investeerida riigi tulevikku soodsatel tingimustel.
Valitsuse praegune lähenemine näib ignoreerivat lihtsat majandustõde: investeerimine on tulevikuks valmistumine. Selle asemel riskitakse tulevikku vaadates hoopis suuremate kulude ja majanduslike raskustega, mis langevad paratamatult järgmiste põlvkondade õlule. See on lühinägelik ja potentsiaalselt kahjulik poliitika, mis võib viia kõrgemate laenukuludeni tulevikus, kui praegu kasutamata jäetud soodsate laenutingimuste asemel tuleb rahastada vajadusi kõrgemate intressimääradega.
Lisaks on valitsuse kava esitada Euroopa Liidule eelarveplaane, mis sisaldavad meetmeid, mida tegelikult ellu viia ei kavatseta, kahjulik mitte ainult Eesti majandusele, vaid ka meie usaldusväärsusele rahvusvahelisel areenil. Selline käitumine võib viia olukorrani, kus Eesti peab selgitama oma ebaõnnestumisi ja möödalaskmisi mitte ainult oma kodanikele, vaid ka Euroopa partneritele.
Eesti vajab ausat ja läbipaistvat majanduspoliitikat, mis suunab riiki pikaajalisele kasvule. On hädavajalik, et valitsus tagaks esitatavate plaanide kooskõla mitte ainult Euroopa nõuetega, vaid ka riigi tegelike majanduslike vajadustega. Aeg on lõpetada lühiajalist kasu taotlevad poliitilised mängud ja keskenduda tuleviku kindlustamisele — sellele, et järgmised põlvkonnad ei peaks kandma koormat ebamõistlike ja kiirustades tehtud otsuste tõttu. Meie otsused täna määravad, millises majanduslikus keskkonnas elavad meie lapsed ja lapselapsed.