iseminister Igor Taro (Eesti 200) pidi esmaspäeval tunnistama, et plaan muuta terroristliku propaganda jälgimine karistatavaks ei lähe käiku. Avalikkuse survel tõmmati eelnõule pidurit ja minister püüdis seda serveerida kui intellektuaalset mõtteharjutust. Ent raske on uskuda, et niisama mõtteharjutuse pärast saadetakse seadusemuudatus valitsuse masinasse. Pigem prooviti see tasakesi läbi suruda ja loodeti, et keegi ei märka.
See muster on tuttav. Sama juhtus numbrituvastuskaameratega. Alguses räägiti suure suuga, kuidas neid kasutatakse kuritegude lahendamisel, seejärel selgus, et õigusselgus puudub ja lõpuks peatati kogu asi. Kui poleks õiguskantsler Ülle Madise kriitikat ja avalikkuse tähelepanu, oleks kaamerad ilmselt senini kasutusel.
Justiitsminister Liisa Ly Pakosta ei hakanud seekord erakonnakaaslast päästma. Tema sõnul ei saa sellist lahendust õigusriigis toetada. Vandeadvokaat Paul Keres nimetas plaani otse välja hullumeelseks ja jõustamatuks. Kui eksperdid ja ajakirjandus poleks tähelepanu pööranud, oleksime saanud seaduse, mis annaks mõttepolitseile õiguse inimeste lugemisharjumusi jälitada.
Taro üritab nüüd jätta muljet, et tegu oli vaid pooliku eelnõuga, mis vajab veel lihvimist. Tegelikult näitab see poliitilist mustrit. Järjest pakutakse välja piiranguid, et mõni neist libiseks vaikselt avalikkuse radarilt läbi. Kui leitakse vastuseis, tõmmatakse samm tagasi ja öeldakse, et see oli lihtsalt mõtteharjutus.
Seekord kukkus mõttepolitsei plaan läbi, aga küsimus on kui kauaks. Sama loogika järgi võib järgmine katse tulla mõne kuu pärast uues kuues ja teise nime all. See ongi kõige ohtlikum. Mitte üks tobe eelnõu, vaid järjekindel strateegia, kus vabadusi piiratakse samm sammult, lootuses, et ühel hetkel ei märka enam keegi.
