Reformierakonna mugavusvalitsus on kolm aastat jätnud kultuuri tahaplaanile ja nüüd on hea hakata muret näitama
Kultuuriminister Heidy Purga (Reformierakond) tõdes sotsiaalmeedias, et kultuuritöötajate palgad pole kolm aastat tõusnud ning rõhutas, et riigieelarve arutelul ei tohiks seda siduda laenurahaga. “Kui meil pole haridust ega kultuuri, siis mis sisu meie riigil on?” küsis minister retooriliselt.
Kõlab ilus, kuid tekib õigustatud küsimus: kui probleem on olnud teada juba kolm aastat, miks pole valitsus selle lahendamiseks midagi teinud? Purga on küll ametis alates aprillist 2023, kuid Reformierakond on juhtinud valitsust järjestikku juba pikalt. Kui nüüd valimised lähenevad, on muidugi mugav hakata rääkima, kuidas kultuuritöötajad on unarusse jäetud. Aga kus oli see mure varem?
Kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk tõsteti viimati 2023. aastal 1400 eurolt 1600 eurole. 2024. aastal uut tõusu ei toimunud ning ametlikult on kinnitatud, et lähiajal miinimum ei tõuse. Samal ajal ootab kultuuriministeeriumi asutusi 4-protsendiline kärbe ja eelarve on külmutatud vähemalt 2028. aastani. Minister ise on tunnistanud, et tema juhitav ministeerium positsioneerub kärbetelt lausa teisele kohale kõigi ministeeriumide seas.
Purga on toonud näiteks, et rakette võib küll osta laenu eest, kuid inimeste töö ja panust ei tohiks pidada laenukohustuseks. Endine rahandusminister Mart Võrklaev on aga meenutanud, et palgatõus riigitöötajatele tuleb ikkagi defitsiidis eelarvest ehk sisuliselt laenurahast, mille intressid maksavad lõpuks maksumaksjad. See vaidlus kõlab aga rohkem poliitilise etendusena kui reaalse lahendusena.
Kui minister nüüd tunnistab, et probleem on suur, siis miks pole tema ametiajal kultuuritöötajate palgad liikunud sentimeetritki? Ja miks pole Reformierakonna juhitud valitsus varem seda teemat prioriteediks seadnud? Praegu kõlab see pigem valimiseelse jutuna kui reaalse vastutusena. Raha leitakse alati relvadele ja ametnikele, kuid kui jutuks tulevad õpetajad, päästjad või kultuuritöötajad, siis avastatakse ootamatult, et eelarve on tühi. Tegelikult on tegemist lihtsalt valikute küsimusega – ja need valikud on olnud Reformierakonna valitsusel väga mugavad.
Kui kultuur on tõesti prioriteet, siis miks pole seda siiani tegudes näha? Ja miks hakatakse valimiste eel rääkima vajadusest palku tõsta, kui aastaid on olnud mugavam vaikida? Küsimus jääb: kas see on tõsine mure või lihtsalt poliitiline etendus Reformierakonna mugavusvalitsuse poolt?
Mart Võrklaeva kommentaar:
