Varro Vooglaid tõstatab oma hiljutises Facebooki postituses kriitilise küsimuse: kuhu me oleme jõudnud oma vaba ühiskonnaga, kui pelgalt sümboli näitamise eest võib Eestis juba karistust saada? Tema sõnum on selge – me oleme libisemas ideoloogilise karistusriigi suunas, kus karistatakse valikuliselt, sõltuvalt sümboli poliitilisest sobivusest.
Vooglaiu peamine etteheide on, et riik rakendab karistusseadust valikuliselt. Kui näiteks Venemaa sümboleid keelatakse ja nende näitajaid trahvitakse seoses agressiooniga Ukrainas, siis miks ei kohaldata samu standardeid USA ja Iisraeli sümbolite suhtes? Ameerika Ühendriigid osalevad praegu Jeemeni sõjas, mida rahvusvahelises õiguses peetakse agressiooniks, ning Iisrael viib Gaza sektoris läbi sõjakuritegudeks kvalifitseeruvat tegevust, sealhulgas genotsiidi ja etnilist puhastust. Küsimus ei ole Venemaa tegevuse õigustamises, vaid põhimõttekindluses. Kui sümboleid keelatakse nende seotuse tõttu sõjakuritegudega, tuleks seda teha järjepidevalt. Vastasel juhul on tegu poliitilise mänguga, mitte õigusemõistmisega.
Vooglaid meenutab, et karistusõigust tuleks rakendada ultima ratio põhimõtte alusel – üksnes siis, kui muud võimalused enam ei toimi. Taoline sekkumine, kus riik trahvib inimesi sümbolite näitamise eest, ei ole kindlasti vältimatult vajalik. Tegemist ei ole vägivalla, viha õhutamise ega turvalisuse ohustamisega, vaid puhtalt poliitilise sõnumi saatmisega. Seega tuleb küsida – kas see on tõesti põhjus karistamiseks vabas ühiskonnas? Või oleme liikumas totalitaarsema kontrolli suunas, kus sõna- ja sümbolivabadus kehtib ainult neile, kes esindavad “õigeid” seisukohti?
Vooglaid toob välja konkreetse seadusesätte – Karistusseadustiku § 151 prim –, mille alusel neid väärteomenetlusi algatatakse. Paragrahv eeldab kahte tingimust: (1) sümbol peab olema seotud kuritegudega nagu genotsiid või sõjakuriteod ja (2) seda tuleb eksponeerida toetaval või õigustaval viisil. Kriitika keskmes on asjaolu, et politsei eeldab automaatselt, et sümboli näitamine tähendab ka nende tegude toetust või õigustamist. Selline meelevaldne tõlgendus muudab seaduse teise osa sisutuks ning avab ukse politsei ideoloogiliselt motiveeritud sekkumiseks. Vooglaiu sõnul kannatas sama absurdsuse all hiljuti ka Jaak Valge ja Andres Aule, kellele esitati samuti süüdistused pelgalt sümbolite kasutamise põhjal – ilma konkreetsete tõenditeta nende tähendusviisi kohta.
Vooglaidu seisukoht on ühemõtteline: KarS § 151 prim tuleks tühistada. Mitte sellepärast, et kuritegude õigustamine oleks aktsepteeritav, vaid selleks, et säilitada õigusselgus ja vabaduse piiride mõistlikkus. Vastasel juhul võib igaüks sattuda kriminaalse kahtluse alla pelgalt sümboli kandmise eest, mis ei väljenda isegi toetust, vaid näiteks protesti või irooniat.
Kokkuvõttes on Vooglaiu sõnum lihtne, aga oluline: vaba ühiskond ei toimi poliitiliste keelumärkide ja ideoloogilise meelevaldsusega. Kui me seda teed jätkame, kaotame mitte ainult sümbolivabaduse, vaid ka sisulise demokraatia ja õigusriigi alused.
Allikas: Facebook
