Meie ümber toimub midagi väga selget ja väga kurba. Eesti valitsus – eesotsas Reformierakonna ja sotsidega – on meile aastaid jutlustanud suurtest Euroopa visioonidest, modernsusest ja tulevikurongidest. Rail Baltic pidi meid viima otse Euroopasse, otse helgesse homsesse.
Tegelikkus? Miljonid eurod on läinud. Mõni sai selle pealt rikkaks, mõned firmad hõõruvad rõõmust käsi. Aga rahvas? Meie jäime jälle vaesemaks, petetuks.
Ja nüüd ütleb Läti välja, et nemad seda raudteed ei ehita. Punkt. Ei mingit keerutamist. Eesti aga? Me ei suuda isegi oma lähima naabriga läbi rääkida, rääkimata usaldusliku koostöö loomisest.
Kuidas on see võimalik, et meie valitsus räägib päevast päeva “Euroopa väärtustest”, aga ei suuda isegi Balti tasandil usaldust hoida? See ei ole enam poliitiline aps – see on elementaarne riigivalitsemise läbikukkumine.
Aga kus on vastutus? Kas keegi astub tagasi? Kas keegi vabandab? Loomulikult mitte. Ametnikud laiutavad käsi. Ministrid naeratavad. Peaminister pilgutab silma ja räägib “suurtest eesmärkidest”. Meile jääb ainult üks vastus: “Me ei teadnud.”
Aga nad pidid teadma. Selle eest nad saavad palka. Kui nad ei tea – siis tuleb nad töölt vabastada. Kui nad on teadlikult eksitanud – siis peab ka vastutus olema karmim.
Kui see projekt on läbikukkunud – ja üha rohkem tundub, et on –, siis tuleb tunnistada, et tänased poliitikud ei tööta Eesti huvides. Siis on aeg Plaan B-ks: süsteemi vahetuseks, poliitilise nomenklatuuri võimult eemaldamiseks.
Ei, me ei pea olema need, kes 30 aastat iga valimiste järel ohkavad ja ütlevad “ju siis peab nii olema”. Meil on õigus ja kohustus küsida: miks? Ja kelle huvides? Ja öelda valjusti, et me ei lepi sellega.
Mina ei lepi. Aga kuidas sinuga on?
Allikas: Andro Roos Facebook
