Täna tähistatakse Genfis WHO uue pandeemialeppe sündi kui «ajaloolist kokkulepet». Postimehe veergudel kiitis sotsiaalminister Karmen Joller lepet kui suurt võitu Eestile – me saame vaktsiine kiiremini, koostöö süveneb, suveräänsus püsib, keegi ei sunni kedagi. Kõik kõlab nagu valitsuse kommunikatsioonispetsialisti kirjutatud pressiteade. Ent mida see kõik tähendab inimestele, kelle kogemused selle “koostöö” viljadega on hoopis teistsugused?
Mu hea tuttav Steven Alber, kellega kohtusime omal ajal Hongkongis, kirjutas täna midagi, mis väärib tähelepanu. Ta ei räägi statistikast, lepingute preambulitest ega rahvusvahelisest sünergiast. Ta räägib kuuest surnust inimesest. Inimestest, kes uskusid süsteemi, allusid käskudele, tegid, mida neilt oodati – ja on nüüd surnud. Mitte piltlikult. Päriselt. Süda seiskus. Immuunsüsteem varises kokku. Aga surmatunnistusel on kirjas midagi muud. Ja keegi ei vastuta.
Kui Joller räägib “paremast valmisolekust järgmisteks kriisideks”, siis Steven kirjutab: “see süsteem, mis tappis nad pehmelt ja statistiliselt, tahab nüüd muuta selle surma püsivaks mehhanismiks.” See pole vandenõuteooria, see on läbielatud valu.
Jolleri optimism ei põhine pahatahtlikkusel – küll aga naiivsel usul, et keskne planeerimine, algoritmiline koostöö ja globalistlik lähenemine lahendavad kõik. Aga just see “koostöö” on see, mille nimel inimestele öeldi, et küsimusi ei tohi küsida, et vastuseis on ohtlik, et kõrvalmõjud pole olemas. See pole koostöö – see on allumine. Kui süsteem eirab inimese kogemust, siis ta pole enam inimkeskne, vaid ideoloogiakeskne.
See pole vastandamine teadusele ja “lamemaalastele”. Küsimus on palju lihtsam: kas me julgeme arutada, mis tegelikult juhtus? Kas me kuulame ka neid, kelle kogemus ei mahu WHO PowerPointi?
Joller ütleb, et “meie võidame sellest kohe kindlasti”. Aga kes on “meie”? Kas need, kes on elus ja koalitsioonis, või ka need, kelle nimel me lubasime olla hoolivad, aga kes on nüüd vaikselt mulla all?
Kui uus süsteem ehitatakse vaikuse peale, siis peame rääkima. Mitte mugavusest, vaid mälust. Mitte ideoloogiliselt, vaid inimlikult.
Mõtte allikas: Postimees
Steven Alber originaal postitus Facebookis
Täna nad pöörasid teist külge hauas
Täna, kui WHO kuulutas rõõmsalt, et maailm sai uue pandeemialeppe, pöörasid kuus mu lähikondlast teist külge hauas.
Ma kuulsin seda sõna – koostöö, vaktsiinid, usaldus – ja tundsin, kuidas sees keeras. Jälk! Mitte sellepärast, et ma ei usuks teadusesse. Mitte sellepärast, et ma olen “putinist” ja “vandenõuteoreetik”. Vaid sellepärast, et mu enda inimesed on surnud.
Kuus. Mitte üks. Mitte kaks. Kuus! Kes oskab veel kuueni lugeda…
Ja mitte lihtsalt surnud – vaid pärast seda, kui nende õlga pandi “kohustuslik prits”. Süsteem ütles, et “ohutu”. Arstid ütlesid, et “vajalik”. Meedia ütles, et “hooliv tegu teiste nimel”.
Nad uskusid. Nad tegid, mis neilt oodati. Ja nüüd nad on läinud. Vaikuses. Surmatunnistustel kirjutatud kõik muu peale tegeliku põhjuse.
Täna, kui ma lugesin, kuidas tervisepoliitikud kiitsid uut üleilmset kokkulepet – kuidas “koostöö viib meid edasi”, “vastastikune usaldus on alus” –, siis ma mõistsin:
see ei ole enam ainult poliitika. See on hauavaikus, mille peal ehitatakse uut süsteemi. Uut Mehhiko õlleviirust, mis üleöö raviti välja 24. veebruar 2022, maailma kõige võimsama “doktori” käe läbi.
Ma olin Peruus üheksa kuud koduarestis. Sõjalise valve all. Selle “hoolivuse nimel”. Selle “rahva kaitsmise nimel”. Kui mind süüdistati ohtlikus mõtlemises, sest ma ei allunud pimedale käsule.
Ma kirjutan seda mitte vihas. Vaid mäletamises. Ma kirjutan, sest need kuus inimest ei saa enam rääkida. Nad ei saa kommenteerida satanistide lepet. Nad ei saa enam öelda, et neil oli kõrvalmõju. Et süda jäi seisma. Et immuunsüsteem murdus. Et keegi ei kuulanud, kui nad kaebasid.
Aga mina saan veel rääkida.
Ja ma räägin:
Täna, kui Genfis allkirjastati uus pandeemialeping, pöörasid minu surnud lähedased teist külge hauas.
Sest see süsteem, mis tappis nad pehmelt ja statistiliselt, tahab nüüd muuta selle surma püsivaks mehhanismiks.
Rahvusvaheliseks. Kohustuslikuks. Globaalsete algoritmide kontrolli alla. Nagu Singapuris, ääristatud “rootsi kardinatega”. Ja kui sa raisk peaksid keelduma!
Mina ei unusta. Ja ma ei luba sul ka unustada.
Me peame rääkima. Mitte sellepärast, et oleks mugav.
Vaid sellepärast, et liiga paljud vaikivad. Ja liiga paljud juba vaikivad igavesti.
