Reformierakonna ja Eesti 200 värske koalitsioonilepe on kui kevadine jõeäär – pinnal sillerdab ilusate lubaduste kiht, ent allpool voolab sogane vesi. Jutt tugevast ja turvalisest Eestist on igati tervitatav, aga paber kannatab kõike. Kui see dokument millegi poolest silma paistab, siis selle poolest, kui osavalt saab vältida selgust ja vastutust.
Riigikaitse 5% SKT-st kõlab kaitsevõimena, aga meenutab rohkem kulukohustuste pumpa. Relvad, droonid, uued väejuhatused – aga kus on kindlus, et seda ei juhita Exceli tabelist ja PR-kampaaniast? Tsiviil- ja sõjalise rolli piirid ähmastuvad, mis demokraatliku riigikorra jaoks on murettekitav.
Sisejulgeolekule lubatakse reservid, droonimüürid ja idapiiri kindlust. Kas see kõik jääb paberile, nagu varem? Kriisistruktuurid loovad tunnet, justkui valmistuksime katastroofiks, mida valitsus ise ei suuda ennetada. Efektiivsus ja selgus bürokraatiavastasena? Hea nali.
Haridusreformi fassaadiks on „eestikeelne haridus“, sisu on aga ideoloogiline sund. Õpetajaid napib, motivatsioon langeb, koormus kasvab – samas lubatakse digihüpet, tehisaru-õpet ja MATIK-strateegiaid. Kõlab rohkem nagu konverentsi ettekanne kui Eesti koolide argipäev.
Energeetikas peetakse korraga kinni põlevkivist ja unistatakse tuumajaamast. Selline kahe tooli vahel kõlkumine ei taga ei energiajulgeolekut ega taskukohasust. Taastuvenergia areng sõltub taas „vähempakkumistest“ ja „strateegilistest kavadest“, millest rahvas kasu näeb heal juhul 2035.
Ja rahast? Lepe räägib „vastutustundlikkusest“, aga reaalset eelarvekatet ei paista. Investeeringud, toetused, toetuste toetused – see kõik eeldab kas maksutõusu või laenuraha. Reformierakonna vana komme: majandada tuleviku arvelt ja loota, et keegi ei loe väikest kirja.
See pole strateegia, vaid PR. Kui Eesti tahab tõesti saada turvalisemaks, jõukamaks ja sidusamaks, peab alustama läbipaistvusest ja sisulistest otsustest – mitte loosungitest ja Excelist. Me ei vaja valitsust, mis kirjutab ilusaid pabereid, vaid sellist, mis suudab neid ka ellu viia.
