Euroopa Komisjon on astumas radikaalset sammu, mille raames plaanitakse koondada üle 530 programmi üheks suureks rahvuslikuks fondiks, sidudes need ulatuslike reformidega. Kõnealune 1,2 triljoni euro suurune seitsmeaastane eelarve, mis kestab aastatel 2028–2034, võib muuta põhjalikult viisi, kuidas Euroopa Liidu raha jaotatakse ja kulutatakse. Komisjoni kriitikud peavad seda sammuks suurema võimu haaramiseks Brüsselis, samas kui toetajad väidavad, et see võib tuua kaasa vajalikud reformid ja suurema majandusliku tõhususe.
Taust: Tsentraliseerimise plaanid ja uued tingimused
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on selgelt väljendanud soovi, et liikmesriigid võtaksid kasutusele rangemad majandusreformid, kui nad soovivad ligipääsu EL-i rahalistele vahenditele. Komisjoni eelarveosakonna koostatud mitteametlik dokument, mille sisu on avalikkusele lekkinud, paljastab, et eelseisvatel aastatel tuleb EL-i liikmesriikidel täita tunduvalt karmimad tingimused, et saada osa järgmisest eelarvest. Võrreldes varasemate eelarveperioodidega seab Brüssel oluliselt rangemad kriteeriumid ja seob rahastuse kindlate poliitiliste prioriteetidega, näiteks kliimameetmete, soolise võrdõiguslikkuse ja tööstuse arendamisega.
Üks olulisemaid muudatusi on plaan ühendada praegu kehtivad 530 programmi üheks suureks rahvuslikuks rahakassaks. See hõlmaks laia valikut valdkondi, alates põllumajandustoetustest kuni sotsiaalelamute rahastamiseni. Näiteks on kavas, et liikmesriigid peavad tegelema soolise palgalõhe vähendamisega, et saada toetust sotsiaalelamute arendamiseks, või edendama mahepõllumajandust, et pääseda ligi põllumajandustoetustele. Seda tüüpi tingimuste kehtestamine võib eeldatavasti tekitada suurt vastuseisu, eriti nende sektorite poolt, mis on aastaid EL-i toetustest sõltunud, näiteks põllumeeste seas, kes on harjunud automaatsete maksetega, milleks seni pole rohelisi tingimusi ette nähtud.
Majandussurutis ja uued prioriteedid
Euroopa Liidu majandus on praegu keerulises olukorras: koroonaviiruse pandeemia järelmõjud ja Venemaa sõda Ukraina vastu on tekitanud EL-i eelarvele enneolematut survet. Komisjon seisab silmitsi ülesandega suunata investeeringud uutele strateegilistele prioriteetidele, nagu kaitsekulutused ja majanduslik sõltumatus kolmandatest riikidest. Senised suured toetused traditsioonilistele sektoritele, eriti põllumajandusele, on hakanud kriitikute sõnul muutuma ebaproduktiivseks ning vajavad põhjalikku ümberkorraldamist. Von der Leyeni eesmärk on vähendada neid ebaefektiivseid toetusi ja suunata raha uuematesse valdkondadesse, mis peaksid suurendama Euroopa Liidu globaalse konkurentsivõime tugevdamist.
Selles kontekstis on eriti oluline komisjoni soov arendada uusi pan-Euroopa tööstusgigante, mille eesmärk on vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest, eriti tehnoloogia ja kaitsetööstuse valdkonnas. Plaani kohaselt luuakse uus Euroopa Konkurentsivõime Fond, kuhu koondatakse kümned senised teadus-, kaitse- ja innovatsiooniprogrammid. See samm tuleneb suuresti Itaalia endise peaministri Mario Draghi raportist, milles rõhutatakse vajadust tugevdada Euroopa majanduslikku iseseisvust ja konkurentsivõimet.
Ukraina liitumine ja laienemisprobleemid
Veel üks oluline tegur, mis mõjutab EL-i eelarve planeerimist, on Ukraina liitumine. Kui Ukraina astub Euroopa Liitu, tähendab see EL-ile märkimisväärseid lisakohustusi, nii rahaliselt kui ka poliitiliselt. Ukrainale rahalise abi andmine ja selle riigi integreerimine Euroopa majandusruumi toob kaasa lisasurve olemasolevatele ressurssidele. Samuti on EL-il kohustus maksta tagasi üle 300 miljardi euro suurust võlga, mis võeti Covid-19 pandeemia ajal majanduse toetamiseks.
Nende kahe teguri koosmõjus võib järgmine EL-i eelarveplaan nihkuda märkimisväärselt suuremaks kui praegune. See seab liikmesriigid raskete valikute ette: kuidas jaotada ressursse laienevas ja rahaliselt kitsikuses olevas liidus.
Kohalikud ja riiklikud vastuseisud: Kas EL haarab liiga palju võimu?
Eelarve kõnelused Euroopa Liidus on alati poliitiliselt laetud, kuid seekord on vastasseis eriti terav. Paljud liikmesriigid ja kohalikud omavalitsused näevad Komisjoni ettepanekus ohtu nende autonoomiale ja rahalisele iseseisvusele. Komisjon on keskendunud eelarve koondamisele ja tsentraliseerimisele, mis kriitikute arvates vähendab kohalike ja piirkondlike organite rolli rahajagamise protsessis. Üle 130 piirkonna on avaldanud vastuseisu Komisjoni plaanile koondada rahastamisotsused rahvuslikule tasandile, sest kardetakse, et see tähendab kohalike projektide ja algatuste rahastamise vähenemist.
Samuti nähakse ohtu põllumajandustoetuste tulevikus, kuna Brüsseli uus rohelise kokkuleppe strateegia, mis seab kliimaeesmärgid rahastuse eeltingimuseks, võib põllumajandussektori jaoks tähendada toetuste vähenemist. Eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes sõltuvad suuresti EL-i põllumajandusrahastusest, on mures, et uued tingimused ja reformid võivad nende majandust kahandada.
Lisaks on kriitika suunatud ka Komisjoni juhtimisstruktuuride poole. Tsentraliseerimine ei puuduta ainult raha jagamist, vaid ka otsustusõigust eelarve üle. Komisjoni dokumendis on välja toodud plaan moodustada eraldi juhtkomitee, mis koosneb von der Leyenist ja tema lähedastest nõunikest. Paljud liikmesriigid ja ametnikud kardavad, et selline juhtimisstruktuur vähendab veelgi liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi rolli eelarve kujundamisel.
Järeldus: Kas Euroopa Liit liigub tsentraliseeritud rahandusmudeli poole?
Euroopa Komisjoni plaanid viitavad selgelt soovile haarata suuremat kontrolli EL-i rahaliste vahendite ja nende jaotamise üle. Brüssel on silmitsi üha suuremate väljakutsetega, mis tulenevad nii majanduse nõrkusest kui ka välispoliitilistest kriisidest. Samas tekitab Komisjoni soov tsentraliseerida ja seada rahastusele karmimad tingimused tugevat vastuseisu liikmesriikides ja kohalikes omavalitsustes, kes kardavad, et nende autonoomia ja mõju väheneb.
Eelarvekõnelused, mis peavad lõppema 2027. aastaks, saavad olema keerulised ja tulised. Suured summad, poliitilised prioriteedid ja EL-i laienemine muudavad need kõnelused tõenäoliselt üheks kõige intensiivsemaks eelarvevaidluseks Euroopa Liidu ajaloos. Brüsseli võimuhaaramine või vajalik reform? Vastus sellele küsimusele sõltub suuresti sellest, kellel on jõudu ja mõjuvõimu kujundada järgmise seitsme aasta rahalised prioriteedid.
Refereeritud allikast: Politico