Viktoria Ladõnskaja-Kubits käsitleb oma arvamusloos Postimehes erakonnavahetuse süvenevat trendi, kus poliitikud vahetavad erakonda, säilitades võimu ja töökoha. Ta toob esile, kuidas Lasnamäe linnaosa vanem Julianna Jurtšenko pärast Keskerakonnast lahkumist oma positsiooni säilitas, muutes vaid sõnumit. Riigikogus on vähemalt 15 poliitikut, kes said Toompeale ühe erakonna nimekirjas, kuid on nüüd teises erakonnas. Sellised ülejooksud näitavad Ladõnskaja-Kubitsi sõnul, et väärtused on kauplemise objektiks, ja õõnestavad rahva usaldust poliitikute vastu.
Poliitikute erakonnavahetus tekitab mitmeid probleeme. Esiteks, see annab erakonnale ja selle lojaalsetele liikmetele halva signaali. Pikka aega erakonnas pühendunult tegutsenud poliitikud, kes on oodanud võimalust tõusta võimupositsioonile, võivad näha, et nende panust ei hinnata piisavalt, sest juhtivad kohad antakse neile, kes on tulnud üle mõnest teisest erakonnast. See vähendab motivatsiooni ja võib pikas perspektiivis kahjustada erakonna mainet ja sisemist ühtsust.
Teiseks annab selline käitumine negatiivse signaali ka valijatele. Kui poliitikud saavad ühe päevaga erakonda vahetada ja oma põhimõtteid muuta, siis kuidas peaksid valijad neid tõsiselt võtma? Tavainimene tõlgendab sellist käitumist lihtsa võimule ligipääsu otsimisena, mitte tõeliste ideoloogiliste veendumuste muutusena. Poliitika tundub olevat pigem isikliku kasu ja võimu säilitamise mäng kui ühiskonna teenimine. See õõnestab usaldust kogu poliitilise süsteemi vastu.
Valijate jaoks on erakonna vahetamine halb, sest see jätab mulje, et kõik poliitikud on müüdavad. Kui poliitik vahetab erakonda selleks, et säilitada töökohta või palka, ei jää see rahvale märkamatuks. Selliseid liikumisi on raske õigustada, sest need vähendavad usaldust mitte ainult üksiku poliitiku vastu, vaid kogu poliitilise süsteemi vastu.
Erakonnavahetus võib mõnikord olla õigustatud, kuid see sõltub konkreetsetest asjaoludest. On olukordi, kus poliitik astub noorena erakonda ja avastab hiljem, et tema maailmavaade ei kattu selle erakonnaga. Samuti võib juhtuda, et erakond ise muutub aja jooksul, näiteks ühinemiste või sisepingete tõttu, ja poliitik leiab, et tema tõekspidamised ei lähe enam kokku erakonna uue suunaga. Sellistel juhtudel võib erakonna vahetamine olla mõistlik ja arusaadav.
Praegune trend on aga teistsugune. Poliitikud, kes on olnud oma erakonna võtmeisikud ja kujundanud selle strateegiat, avastavad järsku, et nende väärtused sobivad paremini mõnes teises erakonnas. Sellised otsused ei tundu usutavad ning annavad valijatele mulje, et erakonnavahetus on seotud pigem võimupositsiooni säilitamise kui tõeliste ideoloogiliste erinevustega.
Viktoria Ladõnskaja-Kubits juhib tähelepanu ka sellele, kuidas selline poliitiline ebakindlus võib mõjutada riigi julgeolekut. Kui poliitikud on valmis oma väärtusi ja tõekspidamisi vahetama isikliku kasu nimel, kuidas saab olla kindel, et nad ei tee seda ka tõsisemates küsimustes, näiteks julgeolekupoliitikas? Poliitiline stabiilsus ja usaldusväärsus on hädavajalikud, eriti julgeolekuküsimustes, kus rahva ja rahvusvaheliste partnerite usaldus on võtmetähtsusega.
Kokkuvõttes rõhutab Ladõnskaja-Kubits, et poliitika muutumine lihtsaks erakondade vahetamiseks ja väärtuste kaubaks õõnestab demokraatia aluseid. Poliitikud peaksid jääma truuks oma põhimõtetele ja näitama püsivust ka keerulistel aegadel. Kui erakonna vahetamine muutub uueks normaalsuseks ja väärtusi saab vahetada vastavalt poliitilisele vajadusele, kaotavad valijad usalduse mitte ainult konkreetsete poliitikute, vaid kogu süsteemi vastu.
Allikas:
Viktoria Ladõnskaja-Kubits, “Ülehüppajate ohtlik trend,” Postimees, link arvamusloole.