Kuidas hirm autoritaarkorra ees jättis Eestile hambutu presidendi
Tarmo Pikner käsitleb oma arvamusloos Postimehes Eesti presidendi institutsiooni nõrkust, mis tuleneb ajaloolisest hirmust autoritaarsuse ees. Ta viitab, et 1992. aasta põhiseaduse autorid kartsid Pätsi-aegse autokraatia kordumist ja seetõttu jätsid presidendi rolli sisuliselt täitmata. Pikner tõdeb, et iga president on oma iseloomu ja ambitsioonide järgi institutsiooni sisustanud, ent tegelikku mõjuvõimu neil pole.
Pikner kritiseerib ka Eesti poliitilist süsteemi, kus koalitsioon ja valitsus on muutunud üheks, jättes opositsiooni ja rahva kõrvale. Ta rõhutab, et koalitsioonivalitsused eiravad opositsiooni, tekitades poliitilise ummikseisu ja rahva võõrandumise valitsusest. See peegeldab suuremat süsteemset probleemi, mis vajab reformimist.
Tuginedes Eesti neljale põhiseadusele, leiab Pikner, et on aeg hinnata nende mõju omariiklusele. Ta toob välja, et juba 1937. aasta põhiseaduse autorid olid umbusklikud rahvavõimu suhtes ja püüdsid tagada, et võimu ei koondataks ühe organi kätte. See usaldamatus kandus üle ka 1992. aasta põhiseaduse koostamisse, jättes presidendile minimaalset võimu.
Pikner arvab, et presidendi ülesanded on praegu väga piiratud ja riigipead on mänginud oma rolli enamasti sümboolselt. Ta osutab, et näiteks Lennart Meri aitas Eestit maailmas tuntuks teha, Arnold Rüütel oli pigem stabiilsuse sümbol ELi ja NATO liitumisprotsessis, samal ajal kui Toomas Hendrik Ilves populariseeris Eesti digitaalarengut, kuid viimase ametiaeg jäi lõpuks varju. Kersti Kaljulaid tõi presidendi ametisse energiat ja aktivismi, kuid tema agressiivne stiil tekitas riigis lõhestumist.
Loo keskmes on Pikneri ettepanek: Eesti vajab põhjalikku poliitilist reformi. Ta usub, et lahenduseks võiks olla koalitsiooni ja opositsiooni vahelise valitsemislepingu loomine, et tagada riigi parem tasakaal. Lisaks peab Pikner oluliseks põhiseaduse ülevaatamist, et anda presidendile tugevam ja selgem roll, mis aitaks tõhusamalt lahendada riigi juhtimise probleeme ja rahva muresid.
Ta pakub välja, et kui rahva toetus valitsusele langeb alla kriitilise piiri, peaks presidentil olema õigus kuulutada välja erakorralised valimised. Praegune süsteem on Pikneri hinnangul aga kinni surnud ringis, kus koalitsioon ei soovi võimu jagada ja presidendil puuduvad reaalsed tööriistad olukorra muutmiseks. Seetõttu soovitab ta põhiseaduse reformimist, et presidendil oleks võimalus rahvahääletuse kaudu otseselt sekkuda ja tasakaalu tagada.
Kokkuvõttes kutsub Pikner üles muutma nii Eesti poliitilist süsteemi kui ka presidendi institutsiooni, et luua tasakaalustatum ja toimivam riik.
Allikas: Postimees
