Peaminister Kaja Kallase tegemised Euroopas on viimasel ajal pälvinud palju tähelepanu, kuid sellele tähelepanule ei tasu end petta lasta. Tegemist on peaministri PR-inimeste poolt loodud Potjomkini küla ehitustööga, kus luuakse kuvand tõsisest rahvusvahelisest tegijast. Tegelikkuses on Kallase kohtumised Euroopa juhtidega tihti pigem viisakusvisiidid ning sisepoliitiline toetus peaministrile on madal – hiljutine uuring näitas, et enamik rahvast pole rahul tema tööga.
Eriti ilmne on see Prantsusmaa-visiidi valguses, kus kohtumine president Emmanuel Macroniga jäi vaeseks reaalsest sisust. Küsigem ausalt: mida on Eestil Macronile või teistele Euroopa suurriikidele reaalselt pakkuda? Kahjuks on tõde see, et väga vähe. Kui aga Kallase isiklik initsiatiiv “Miljon mürsku Ukrainale” jäi sisuliselt tühjaks lubaduseks, siis tekib õigustatud küsimus, kas peaministril on üldse autoriteeti lahendada rahvusvahelisi probleeme. Suured riigid suudavad initsiatiive algatada ja ellu viia ka Eestit kaasa tõmbamata, ning tundub, et peaminister Kallas ei mängi siin olulist rolli.
Veelgi enam, liberaalne valitsus kirjutab endiselt alla igale paberile, mida Euroopa Komisjon, Saksamaa või Prantsusmaa neile ette panevad. Eesti välispoliitika on peaminister Kallase ja välisminister Tsahkna käes sisutu, nad on malelaual etturid, kes ainult käivad oma heakskiitu vormistamas. Võimueliit on osanud endale luua rahvusvahelise mugavustsooni, kus neil on lihtne mängida lojaalset partnerit.
Kas Kaja Kallas võiks seista silmitsi konservatiivsete Euroopa juhtidega nagu Viktor Orban või Giorgia Meloni? Vähetõenäoline, sest Kallasel pole autoriteeti, mis sunniks neid temaga tõsiselt rääkima. Ta käib viisakusvisiitidel, ent kui asi puudutab tõelist rahvusvahelist poliitikat, puudub tal mõju. Kallase rahvusvahelised sõnavõtud kordavad tuttavaid loosungeid (“Jääme alati Ukraina kõrvale!”) ning visiite tehakse ainult neile, kes on temaga ühes paadis.
Samuti näib Kallas hoiduvat karmimatest vastastest, nagu Valgevene president Lukašenka või Türgi president Erdoğan. Või kas suudaks ta väidelda ÜRO-s Lukašenkaga? Kahtlemata oleks tema vastused väga üldised ja vastamata jääks küsimustele, millele Eesti rahvas sooviks vastust.
Eesti praegused võimupoliitikud on oma mugavustsoonis kindlalt kinni. Nad ei pea midagi riskima ega oma põhimõtteid kaitsma. Kui poliitikud Saksamaal saavad kriitika osaliseks olenemata erakondlikust kuuluvusest, siis Eestis on Kallas vastanud Võru rahulolematute kodanike kriitikale, nimetades neid “kurjadeks” ja “Kremli jutupunktide edastajateks”. See näitab selgelt, kuidas mugavustsoonist väljas olles on peaministri enesekindlus kadunud.
Riigikogus pole olukord parem. Riigikogu juhatus, eriti Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi, teevad tööd nagu väikesed Stalinid, pannes Riigikogu töö- ja sisekorra eeskirja oma praepanni alla, samal ajal kui Riigikohus laulab halleluujat. Võimusaadikud leiavad võimalusi individuaalsete Ukraina-avalduste tegemiseks, et “patriootidena” silma paista, samal ajal kui marksist-leninlane Eduard Odinets vorbib põhjakorealikke seadusi.
Ajakirjanikudki eelistavad kergemat teed, otsides EKRE-st “prigožini” asemel tõelisi skandaale. Samal ajal hoitakse eemale sellistest teemadest nagu VEB Fond või Skandinaavia pankade rahapesu, sest risk on liiga suur.
Lõppkokkuvõttes on Kaja Kallase Potjomkini küla ehitustöö küll muljetavaldav, kuid sisuliselt tühi. Ta ei suuda pakkuda Euroopa poliitikale midagi sisulist ega kaitsta Eesti huve rahvusvahelisel areenil. Tõelised Euroopa liidrid seisavad oma riikide ja Euroopa eest, Kaja Kallas aga näib keskenduvat viisakusvisiitidele ja üldistele loosungitele.
Allikas: Uued Uudised