Lugesin Eesti Päevalehest Anti Allase arvamuslugu, mis tõstatas olulise küsimuse peaminister Kaja Kallase hiljutiste väljaütlemiste kohta Kagu-Eesti inimeste aadressil. Allase sõnade järgi liigitas peaminister avalikult Kagu-Eesti inimesed kurjadeks, märkides, et kohtumised Võrumaal on alati kõige hullemad. Selline sõnakasutus ei ole ainult poliitiliselt taktitu, vaid laiemas plaanis ka julgeolekurisk, mille mõjud võivad olla ettearvamatud.
Peaministri sõnad kõlavad eriti raskelt ajal, mil Eesti ühiskonnas on juba niigi tuntav lõhe pealinnapiirkonna ja ääremaade vahel. Väited, nagu oleks Kagu-Eesti elanikud erakordselt kurjad, ei aita kaasa usalduse suurendamisele ega riigi ühtsustunde tugevdamisele. Vastupidi, need süvendavad olemasolevaid eelarvamusi ja tõrjutustunnet.
Mari Kalkuni ja Kadri Laube näited arvamusloos rõhutavad, kui ohtlik on selliste siltide kergekäeline kleepimine. Muusikud, kes oma kunsti ja sõnavõttude kaudu väljendavad piirkondlikke tundeid ja muresid, leidsid end äkki kremlimeelsete sildi all. See on märk sellest, et sildistamise kultuur meie poliitilises ja avalikus diskursuses võib kiiresti minna üle piiri, muutudes isiklikuks ja alusetuks rünnakuks.
Rahvakohtumised peaksid olema võimalus dialoogiks, mitte monoloogiks ega platvormiks ühepoolseteks süüdistusteks. Peaminister Kaja Kallas, kes on ammu harjunud poliitiliste tormidega, oleks pidanud olema ettevalmistatud ja strateegilisem oma sõnades. Tema ironiseeriv märkus, et “olete saanud ennast minu peal välja elada, loodan, et teil kõigil on parem olla,” ei peegelda riigijuhi empaatiavõimet ega juhtimisoskust.
Selline käitumine mitte ainult ei kahjusta peaministri enda mainet, vaid on ka ohtlik mäng, mis võib Kremlile kätte mängida täiendavaid trumpe. Venemaa on alati otsinud võimalusi, kuidas Lääne demokraatiate nõrkusi ära kasutada, sealhulgas ühiskondlikke lõhesid süvendades. Peaministri sõnad võivad tahtmatult aidata kaasa nendele jõupingutustele, andes Moskvale rohkem materjali, mida kasutada meie vastu.
On aeg, et peaminister ja kogu valitsus võtaksid õppust nendest vigadest. Eesti ei vaja juhtimisstiili, mis polariseerib ja süvendab lõhesid, vaid tarka ja kaalutletud lähenemist, mis edendab ühtsust ja mõistmist kõigi Eesti piirkondade ja nende elanike vahel. Me peame töötama selle nimel, et taastada usaldus valitsuse ja ääremaade vahel, tunnistades ja austades igas piirkonnas elavate inimeste muresid ja püüdlusi. Ainult nii saame liikuda edasi ühtse ja tugevana.
