Eesti pangandussektori hiljutine kasumirekord on tekitanud avalikkuses põhjendatud küsimusi. Eriti valusalt puudutab see teema Reformierakonda, mille poliitika ja otsused viimastel kuudel on paistnud silma kodanike heaolu eiramisega, eriti seoses pankade maksustamisega. Kui Eesti pankade kasumid on tõusnud enneolematu 940 miljoni euroni, on valitsus otsustanud mitte rakendada täiendavat maksustamist, mis võiks laekuda riigikassasse ja aidata kaasa üldisele heaolule.
Olukord on eriti silmatorkav valguses, et Reformierakonna juhitud valitsuse otsusega kehtestatud automaks on lisakoormaks Eesti inimestele, kes juba niigi tajuvad majandusliku ebakindluse kasvu. Kui pankade kasumid oleksid õiglaselt maksustatud, oleks see võinud tähendada automaksu täielikku kaotamist. See oleks vabastanud Eesti kodanikud ühest majanduslikust koormast ja demonstreerinud valitsuse tahet toimida rahva, mitte suurkorporatsioonide huvides.
Valitsuse keeldumine rakendada erakorralist lisamaksu pankadele, mis viivad suure osa oma kasumitest välja, eriti Rootsi, on tekitanud küsimusi prioriteetide kohta. Kas välispankade heaolu on olulisem kui Eesti inimeste oma? Kaja Kallase väited, et Rootsi majanduse tugevdamine tuleb kasuks Eesti ettevõtjatele, ei näi olevat veenvad. See seisukoht ei arvesta reaalsusega, kus Eesti inimesed vajavad otsest ja käegakatsutavat majanduslikku leevendust siin ja praegu.
Kasumlikkuse maksustamine oleks üks võimalus näidata, et valitsus seisab oma inimeste eest. See oleks olnud julge ja otsustav samm näidata, et riik suudab prioriseerida kodanike heaolu ja riigi majanduslikku iseseisvust. Selle asemel näib praegune valitsus olevat valinud tee, mis jätab Eesti inimesed muretsema nii oma tuleviku kui ka riigi finantspoliitika läbipaistvuse pärast.
Tõsiasi, et Isamaa poliitik Tõnis Palts ja pangandusveteran Indrek Neivelt on avaldanud nördimust valitsuse vastu, rõhutab veelgi kodanike üleüldist rahulolematust. Neivelti hinnangul on valitsuse õigustused “lihtlabane lollitamine”, mis kõlab paljudele eestlastele kõrvulukustavalt.
Kokkuvõttes peegeldab praegune maksupoliitika valitsuse suutmatust tunnustada reaalseid võimalusi majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks. Eesti inimesed väärivad poliitikat, mis kaitseb nende huve, toetab majanduslikku õitsengut ja tagab, et igaüks tunneb end osana riigi edulugudest. Reformierakonna otsus mitte maksustada pankade kasumeid on järjekordne näide, kus on võimalik näha, kuidas valitsuse valikud ei pruugi kajastada rahva tegelikke vajadusi.
1 kommentaar
On põhjust küsida, kas Eesti valitsus, eriti Reformierakonna juhtimisel, on muutunud pangandussektori mõjude suhtes liiga vastuvõtlikuks. Artikkel “Kasumite Maksustamata Jätmine: Kas Reformierakonna Prioriteedid On Paigast Ära?” toob esile murettekitava trendi, kus valitsuse otsused näivad teenivat pigem suurpankade kui tavakodanike huve. Jüri Ratase otsus lahkuda Keskerakonnast ja liituda Isamaaga võib olla märk laiemast rahulolematusest valitsuse praeguse poliitilise suuna suhtes.
Kui pankade erakordset kasumit ei maksustata, kuid samal ajal kehtestatakse uusi makse, nagu automaks, mis mõjutavad otseselt Eesti inimesi, tekib küsimus valitsuse prioriteetide kohta. Kas valitsuse tegevust juhib majanduslik loogika ja rahva heaolu või on pankadel liiga suur mõju poliitilistele otsustele?
Oluline on rõhutada, et tugev ja stabiilne pangandussektor on Eesti majanduse jaoks oluline, kuid see ei tohiks toimuda kodanike arvelt. Valitsuse esmane ülesanne peaks olema tasakaalustatud lähenemine, mis kaitseb nii majanduse tervist kui ka tagab kodanike heaolu.
Seega, kui valitsus jätkab suundumust, kus pankade huvid asetatakse kodanike omadest ettepoole, siis on põhjendatud küsida, kes tegelikult valitsust juhib. Kodanike usaldus valitsuse vastu põhineb otsustel, mis peegeldavad laiemat ühiskondlikku huvi, mitte kitsast korporatiivset kasu.