“Proua peaminister! Teie ei lubanud uusi makse valimistel. Eesti 200 valimistel oma programmis kirjutas, et nad on vastu automaksule. Sotsiaaldemokraatide programmist ma leidsin ainult ühe viite, mis puudutas liikumisvahendite maksustamist: alandada tõukerataste käibemaksu viiele protsendile. Teil ei ole mandaati vabadel valimistel võetud selle uue maksu sisseseadmiseks ja Eesti rahva enamus leiab, et see on ebamõistlik.”
Kuna Kallas ignoreeris oma vastuses küsimust, siis esitasin omalt poolt sama küsimuse uuesti:
“Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Mõtlesin tegelikult esitada siia otsa siiski lisaküsimusena sisuliselt eelnevat kordava küsimuse, keskendudes just nimelt sellele aspektile, et kui te ei küsinud enne valimisi automaksu sisseseadmiseks mandaati, siis kuidas te siiski põhjendate sellise uue maksu kehtestamist? Minu hinnangul, minu parima arusaamise kohaselt ikkagi uute maksude kehtestamine on niivõrd põhimõtteline küsimus riigielu korraldamise seisukohast, et siin peaks küll olema see standard, et kui seda soovitakse teha, siis selleks eelnevalt küsitakse ka rahvalt mandaat. Niisugust lähenemist minu hinnangul näeb ette demokraatlik riigikorraldus. Kui Teie arusaamine sellest on muidugi teistsugune, siis ma hea meelega kuulaksin, kuidas te seda põhjendate?”
Hinnake nüüd ise, kas Kallas teistkordse küsimise peale vastas küsimusele või rääkis lihtsalt vastamiseks ettenähtud aja täis:
“Aitäh! Kui te loete Eesti põhiseadust, siis te saate aru, et Riigikokku valitakse inimesi ja valitakse selle põhjal, mida iganes inimesed otsustavad. Keegi otsustab oma hääle anda teile, just teile. Kas ta annab selle sellel põhjusel, et teie isikuna meeldite talle, kas ta annab sellel põhjusel, et talle meeldib see, mida te räägite, me tegelikult ei tea seda, sellepärast, et meil on valimised salajased ja keegi neid küsimusi ei küsi. Maksud on vahend selleks, et koguda kokku need tulud, mida meile on vaja nende kulude katmiseks, mida me riigina teeme. Ja meie rääkisime nendest vajadustest, mida me riigina peame tegema. Me rääkisime sellest, et selles muutunud julgeolekuolukorras me peame investeerima julgeolekusse rohkem, kui me oleme kunagi varem investeerinud, ja me seda teeme, 3,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust me sinna paneme. Me rääkisime sellest, et riigi rahandus tuleb korda teha ja seda me üritame teha, see on väga raske. Need on väga rasked otsused. Me rääkisime sellest, et me peame minema üle eestikeelsele haridusele ja me läheme eestikeelsele haridusele juba 2024. aastal üle. Ka see nõuab täiendavalt raha. Me rääkisime sellest, et meie sotsiaalsüsteem, tervishoiusüsteem peab olema toimepidev. Ka see ei ole tasuta, vaid kõik need õpetajate palgad, kõrghariduse rahastamine, suurem teadus- ja arendustegevuse rahastamine, ka sellest me rääkisime just sellel põhjusel, et Eesti majandus, et Eesti ühiskond oleks targem ja et meil oleksid targemad töökohad, sest seal makstakse kõrgemaid palku ja sealt siis saab ka rohkem kokkuvõttes maksuraha, millega aidata inimesi, kellel ei lähe nii hästi. Sellest me oleme kõigest rääkinud ja need on need kulutused, mida me peame tegema ja lisaks sellele me peame investeerima küberkaitsesse, me peame investeerima elanikkonnakaitsesse. Need on tõesti asjad, millesse aastaid ei ole investeeritud, sel põhjusel, et see ei olnud nii aktuaalne, kui ta praegu on. Aga kui te vaatate uudiseid, siis see, mis maailmas toimub, on väga-väga hirmutav ja ainuke viis sellele vastu astuda on selleks valmistuda. Et me oleksime valmis, et meil ei läheks seda tegelikult kunagi vaja, aga paraku see kõik maksab ja ei maksa vähe. Meie julgeoleku tagamine agressiivse naabri kõrval ei ole mingi odav lõbu. Aitäh!”
Minu hinnangul on tegu tavapärase näitega sellest, kuidas peaminister lihtsalt ei anna riigikogu liikmete täiesti sisulistele küsimustele sisulisi vastuseid. Nii ei olegi infotunnil erilist mõtet.
Allikas: Facebook postitus
