Nn vaenu õhutamise kriminaliseerimise projekti püütakse läbi suruda ja sõnavabaduse piire seeläbi jõuliselt koomale tõmmata peamiselt seetõttu, et vastasel juhul ähvardab Euroopa Liit Eesti Vabariiki trahvimenetlusega.
Samas osutavad oponendid seda väidet kritiseerides, et päris nii ei ole korrektne öelda, kuna 2008. aastast pärinev raamotsus 2008/913/JSK, milles on vastav kohustus kirjas, sai ka Eesti Vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud.
Raamotsuse leiate siit: https://shorturl.at/irxS7
Kitsalt võetuna on see väide tõene – sai tõesti see asi Eesti Vabariigi nimel heaks kiidetud. Ent see ei tähenda, nagu ei puuduks vanglakaristuse ähvardusel sõnavabaduse piiride koomale tõmbamiseks Eesti ühiskonna vajadustest lähtuv sisuline põhjendus ja nagu ei tegeletaks asjaga praegu seetõttu, et Euroopa Liit avaldab selleks survet.
Eelnevaga seonduvalt tuleb aga vaadata ka sellele, milline valitsus siis niisuguse selgelt vaba ühiskonna ideaaliga vastuolus oleva ideoloogilise ja poliitilise projekti Eesti Vabariigi nimel heaks kiitis. Raamotsuse vastuvõtmise ajal 2008. aastal oli Eestis ametis Andrus Ansipi juhitud ehk Reformierakondlik 45. valitsus (05.04.2007–06.04.2011), kuhu kuulusid ka IRL ja sotsid. Selles valitsus oli ka justiitsministri portfell Reformierakonna käes ning nimetatud ministri kohal istus Rein Lang.
Tollase valitsuse koosseisu leiab siit: https://shorturl.at/rzDW4
Ehk kokkuvõtlikult võib nentida, et peamine vastutus selle Eesti ühiskonnale selgelt kahjuliku ja vaba ühiskonna ideaaliga lepitamatus vastuolus oleva projekti elluviimise eest lasub Reformierakonnal – nende juhitud (Ansipi) valitsus võttis (koos IRL-i ja sotsidega) Eesti Vabariigile vastava kohustuse ja nende juhitud (Kallase) valitsus viib ettevõtmist (koos E200 ja sotsidega) ka lõpule.
Üldisema tähelepanekuna olgu lisatud, et kogu selline arutluskäik, mille kohaselt Eesti Vabariigis tuleb ilma igasuguse ühiskondliku vajaduseta asuda looma eeldusi oma kodanike sõnavabaduse kriminaalõiguslike vahenditega maha surumiseks, kuna Euroopa Liidu ees on võetud vastav kohustus, on põhimõtteliselt vildakas ja vastuvõetamatu.
Kui mõni varasem valitsus on võtnud Eesti Vabariigile meie ühiskonna elementaarsete huvidega vastuolus olevad kohustused, siis tuleb neist kohustustest lihtsalt lahti öelda. Lõppude lõpuks seda riikliku iseseisvuse ja suveräänsuse idee tähendabki, et riik on suhetes teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega seotud vaid nende kohustustega, millega ta soovib seotud olla ning keegi ei dikteeri riigile, milliste kohustustega ta peab end seotuks pidama.
Paraku on, nagu me teame, riiklikule iseseisvusele kohane mõtteviis meie võimuringkondades praktiliselt täiesti väljasurnud nähtus. Seetõttu pole üllatav, et idee tegutseda sellele ideele vastavalt ei tule inimestele mõttessegi. Kui kästakse mingi kokkuleppega nõustuda, siis nõustutakse; ja kui kästakse seda kokkulepet oma rahvale peale suruda, siis surutakse, küsimusi esitamata. Sest tegutsetakse vastavalt väljastpoolt dikteeritud ideoloogilisele ja poliitilisele programmile, mitte lähtudes oma rahva heaolu taotlusest.
Minu hinnangul on see meie riigielus ülekaalukalt kõige tõsisem probleem, mis ilmneb kaugeltki mitte vaid kõnealuse küsimusega seonduvalt, vaid läbivalt, alates õigus-, rahandus-, majandus- ja perekonnapoliitikast ning lõpetades rahvastiku-, keskkonna-, välis- ja kaitsepoliitikaga.
Lühidalt nimetatakse seda vaimset puuet orjameelsuseks.
Allikas: Facebook
