Globaalse poliitika suures teatris ei tekita palju etendusi nii palju ootusärevust, arutelu ja hirmu kui revolutsioonilise tehnoloogia tutvustamine. Näotuvastustehnoloogia – kunstliku intelligentsi, keerukate algoritmide ja kaasaegse jälgimise võimas segu – on uus peategelane, kes ootab oma lavastuse avanumbrit. Siiski seisab Euroopa nüüd lävel, et integreerida see tehnoloogia ühiskonna kudesse, kuid ümberkujundamiseks ei ole valmis mitte tehnoloogia ise, vaid lavakunstnikud, kes tõmbavad tagantkardinast nööre.
Kahe näoga lugu
Astuge lavale, kahe näoga poliitik. Antiikroomlased nimetasid Janust, oma jumalat alguste, üleminekute ja lõppude eest, jumalaks, kellel oli kaks nägu, kuna ta vaatas nii tulevikku kui ka minevikku. Vähe teadsid nad, kui täpselt see kujutlusvõime vastab tänapäeva poliitilisele klassile.
Aastaid on need poliitikud väljendanud muret Hiina näotuvastustehnoloogia kasutamise üle, rõhutades sissetungivat jälgimisühiskonda ja sellest tulenevaid inimõiguste rikkumisi, eriti uiguuri vähemuse vastu. Kuid kummaline nähtus juhtus, kui maailma tähelepanu nihkus idast läände. Need varem valjuhäälsete kriitikute on muutunud pooldajateks, toetades seda tehnoloogiat, mida nad kunagi põlgasid, ja propageerides seda kui avaliku ohutuse ja efektiivsuse toojat.
Maskiball
Kui me süveneme sellesse suurde etendusse, leiame end maskiballi tormis. Siin on pettus päeva korral, kus poliitilised liidrid võtavad lavalt keskse koha. See on võimutants, kus iga samm on hoolikalt lavastatud ühiskonna manipuleerimise taktika järgi.
Poliitikute “õige aeg” ei ole määratud tehnoloogia küpsuse või ühiskonna valmisoleku järgi. See on kalkuleeritud otsus, mis kattub nende poliitilise päevakavaga. Avalik dialoog ja arutelu jäävad tahaplaanile kuni hetkeni, mil aeg on õige, sageli kokku langenud oluliste poliitiliste sündmustega, nagu valimised või rahvahääletused. Päevakord ei käi avaliku ohutuse või ühise heaolu kohta; see on pigem võimu hoidmine, narratiivi kontrollimine ja avaliku arvamuse mõjutamine.
Sametine eesriie taga
Igas etenduses toimub võlu taga eesriie taga. Sama kehtib ka poliitika teatri kohta. Näotuvastustehnoloogia ei ole äkiline avastus või imekaunis öine leiutis. Avaliku arutelu sametise eesriie taga on need tehnoloogiad ja strateegiad olnud aastaid aktiivsed, peidetud avalikkuse silma eest ja kaitstud potentsiaalse läbivaatuse eest.
Need hoitud saladused paljastatakse ainult siis, kui poliitilised nukunäitlejad peavad seda täiuslikuks, sageli varjatud “hädavajalikkuse” või “vältimatu progressi” kattega. Kuid mida tegelikult paljastatakse? Kas see on revolutsiooniline tehnoloogia, mis lubab turvalisemat ühiskonda, või uus vahend jälgimiseks ja kontrollimiseks?
Minevikuhallikad
Lugu võtab kõhe pöörde, kui see kõlab kaja aastatel 1991 järgnenud Eesti kommunistide kiirele ideoloogilisele muutusele. Ajalugu õpetab meile palju, kuid selles kontekstis toob see esile võimul olevate inimeste kameeleonilaadse olemuse. Just nagu kommunistid viskasid kiiresti maha punased rüüd, et kanda sinimustvalget, kohandub ka Euroopa poliitiline klass osavalt muutuva tehnoloogilise maastikuga. Kuid kas see on kohanemine või manipuleerimine?
Maski langemine
Kui lõpupilt läheneb, hakkab mask libisema, paljastades poliitilise hüpokreesia karme reaalsust. Euroopa juhtkond, kes varem võttis seisukoha Hiina jälgimispoliitika vastu, võtab nüüd vaikselt omaks sarnased strateegiad. Kuid rohkem kui pettus ise, šokeerib nende julgus – uskumus, et avalikkus ei märka fassaadi ega hüpokreesiat.
Tants jätkub
Kui kardin langeb selle suure poliitika teatriakti ees, jätab see publiku – avalikkuse – mõtisklema. Oluline on mõista, et selle loo kurikael ei ole mitte tehnoloogia ise. Vastupidi, näotuvastamine, nagu iga tehnoloogia, on vahend. Oht peitub nende kätes, kes seda käsitsevad, selle kasutamise taga olevates kavatsustes ja protsessi läbipaistmatuses. See jutustus on äratuskõne, kutse jääda valvsaks ja kriitiliseks nukunäitlejate suhtes, kes hoiavad võimu nööre käes. Kui tants jätkub, on meie, publiku, ülesanne küsida, osaleda ja tagada, et tehnoloogia integreerumine meie ühiskonda oleks rohkem kui vaid hästi läbimõeldud vaatus poliitika suures teatris.
Allikas: Planet Pulsar