Kui Eesti suvi soojeneb, satuvad Eesti kodanikud teadmatult uue jälgimisinfrastruktuuri valvsa pilgu alla, mille ulatus ja pealetunglikkus sarnaneb murettekitavalt Hiina poolt kasutatava süsteemiga. See ei olnud paljude eestlaste nägemus oma väikesest, vabast ja edumeelsest riigist. Kuid kuigi peavoolu uudistes ei ilmu see pikalt, on tõendid selged: Orwelli ajastu on Eestisse jõudnud.
Tallinna-Tartu maanteele on paigaldatud esimene tehisintellektipõhine kiiruskaamera, mis on mõeldud mitte ainult iga sõiduki kiiruse ja numbrimärgi registreerimiseks, vaid ka iga sõitja tuvastamiseks, sõitjate arvu määramiseks, mobiiltelefonide ebaseadusliku kasutamise kontrollimiseks juhi poolt ja turvavööde kinnitamiseks. Lisaks sellele skaneerib see kogu tegevust sõiduki sees, ühendab selle riiklike andmebaasidega ning hindab kindlustus- ja maksukohustuste täitmist.
Andmeid on kavas kasutada rikkujate karistamiseks, millel on prognoositav märkimisväärne positiivne mõju riigieelarvele. Kaamerad on ühendatud üle kogu riigi, mida hõlbustab tehisintellektuaalkeskkond, ning väidetavalt ei kujuta need ohtu seaduskuulekatele kodanikele.
Eesti-suguses riigis on sellised düstoopilised arengud enneolematud. Samas on sellist järelevalvesüsteemi juba rakendatud Ühendkuningriigis, kus see alustas testperioodi A23 maanteel Lambethis. Selle “laia potentsiaaliga” süsteemi tootjad väidavad, et nende “Redspeed Sentio on loodud just selliseks kaameraks, mida te soovite”.
Millist kaamerat te siis oma auto salongi soovite? Millist riiklikku järelevalvet soovite oma sõidukisse?
Nende süsteemide pooldajad väidavad, et reeglid on mõeldud järgimiseks ja politseiniku olemasolu igal nurgal on ebareaalne. Kriitikud küsivad, miks me saame usaldada oma andmeid Facebookile, kuid mitte riigile. Nagu jurist Sven Kõllamets kõnekalt kokku võttis:
“Võimul on alati suurem kiusatus ja võimalus kogutud andmeid kuritarvitada, seetõttu on õigustatud küsimus, kas neid andmeid on vaja (kuidas seda teha, et see poleks vajalik), kes neid andmeid näeb, kuidas neid säilitatakse, milline on võimalus, et neid võidakse häkkerirünnaku käigus varastada ja kuidas tagada, et meil oleks võimalikult vähe andmeid ja võimalikult vähe inimesi, kes neid andmeid näevad, sest meie riik ei ole loodud reguleerimiseks ja kontrollimiseks, vaid selleks, et täita kohustusi inimeste põhivabaduste ja -õiguste kaitsmiseks… Õigusriigis tuleks kõigepealt usaldada inimesi, me liigume sinna, kus me eelkõige kahtlustame inimesi, ja see riik ei ole see riik. Kahtlustav, kontrolliv ja karistav riik oli Nõukogude Liit.”
Küsimus on siinkohal murettekitav nihe riigi ja kodanike vahelise usalduse dünaamikas. Probleemi tuum ei seisne mitte ainult eraelu puutumatuse riivamises, vaid pöördumatutes muutustes, mida see põhjustab ühiskondlikes suhetes. Kui privaatsus on kord loovutatud, ei saa seda enam tagasi nõuda.
Massilise jälgimise algatused ei muuda mitte ainult kodanike ja riigi suhteid, vaid avavad ka potentsiaali kuritarvitamiseks, korruptsiooniks ja veelgi suuremaks sekkumiseks eraellu. Sellise järelevalvesüsteemi loomine annab märku üha ambitsioonikamate sekkumiskatsete algusest. Nagu ajalugu meile korduvalt õpetab, kipub järelevalveinfrastruktuur, kui see on loodud, levima, harva taandudes, vaid pigem laienedes üha rohkematesse eluvaldkondadesse.
Eesti poolt selle rakendamisega võetud suund on murettekitav samm sellise jälgimise normaliseerimise suunas. Praegu kasutusel olevat süsteemi võivad hallata usaldusväärsed ja kodanike eraelu puutumatust austavad isikud, kuid tulevaste operaatorite kavatsuste või pädevuse kohta ei ole mingit garantiid.
Praegu on ebaselge, millised on kaamerate tehnilised seadistused, kellel on juurdepääs andmetele ja kui turvaliselt andmeid säilitatakse. Lisaks sellele ei ole avaldatud teavet selle kohta, mida täpselt piltidel jäädvustatakse või millal ja kuidas andmed kustutatakse.
Selline liikumine tugevdatud jälgimise suunas on teravas vastuolus vabaduse ja progressiivsusega, mille poole Eesti on püüdnud pärast taasiseseisvumist. Praegune massilise jälgimise suundumus mitte ainult ei riku eraelu puutumatust, vaid ohustab ka demokraatlikke protsesse ja väärtusi. Küsimus ei ole ainult selles, mida riik võib teha, vaid ka selles, mida ta peaks tegema.
Maailmas, mida üha enam iseloomustab jälgimine ja kahtlustamine, peab Eesti oma teed hoolikalt valima. Kodanikud peaksid olema valvsad ja kriitilised ning nõudma võimulolijatelt läbipaistvust ja vastutust. Meie poolt kalliks peetavate eraelu puutumatuse ja kodanikuvabaduste säilitamine sõltub meie kollektiivsest valvsusest ja nõudlikkusest säilitada demokraatlikud põhimõtted, millele meie ühiskond on üles ehitatud.
Orwell võib olla Eestisse jõudnud, kuid ei ole veel liiga hilja talle ust näidata.
Allikas: Planet Pulsar
