Moonika Helme kirjutab Facebookis:
Valelik, manipuleeriv suhtekorraldustekst, mida esitletakse “ajakirjandusena”. Kõike seda romantilise (nais)kangelaseepose vaimus. Pealkirja näol on tõenäoliselt tegu halja valetamisega, kuna tekstist ei olnud võimalik tuvastada mitte midagi, mis selgitaks isikut tabanud hirmutunnet – ehkki isik pingutas sellise aluse tekkimiseks tublisti.
MIS JUHTUS?
Marii Karell läks, nagu tekstist ilmneb, Konservatiivse Rahvaerakonna Rakvere valimisüritusele plaaniga osalejaid provotseerida – ja saada sellest meediamaterjali, mis kinnitaks EKRE “vaenulikkust, “viha” ja muud säärast, mida progressiivsed propagandistid ning poliitilised oponendid püüavad konservatiividele visalt inkrimineerida.
Küsimus, millega Karell üritas valimisüritusel osalejaid vihastada, oli: kas laimu abil alusetult süüdistatud ja häbistatud, kuid kohtus õigeks mõistetud Eesti riigi kodanik peaks tohtima valimistel kandideerida.
/ Selgituseks paar punkti Eesti seadustest:
§ 22. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. (põhiseadus)
§ 4 (4) Kandideerimisõigus on Eesti kodanikul, kes kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks on saanud 21-aastaseks (Kandideerimisõigust ei ole isikul, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud.) /
Ergo – kuna küsimus on õiguslikus mõistes absurdne, järeldub sellest, et sisuline küsimus autoril puudus ning eesmärk oligi provokatsioon.
Karell jätkab: “Ma teadsin, et ükskõik, mida ma seal teen või küsin, ei sobi neile.”
// Tõepoolest, kui keegi läheb teise õuele pahauskselt sigatsema, eesmärgiga kahjustada kellegi väljavaateid valimistel, siis see enamasti ei sobi.
Karell jätkab: “Niisiis otsustasin algusest peale hoida madalat profiili, et jumala eest mitte anda põhjust sattuda Uute Uudiste artiklitesse. (Spoiler: see ei õnnestunud.)”
// Sama lugu, mis eelmise lausega. Kui inimene läheb teise õuele kujundlikult öeldes kakama, pole erilist vahet, missugust “profiili” ta seal hoiab. Muidugi juba iseenesest võõrale õuele hiilimine kurja plaaniga on kõike muud, kui “madala profiili hoidmine”. Hussari taksonoomia järgi on siin tegu klassikalise kelbasega, manipulatiivsest perekonnast, lihtsameelsest liigist. Säärane kelbas on verbalistika dr. Aronnaxidele juba ammu tuntud.
EDASI:
Karell: “See on omapärane, et nii kaua, kui ma küsisin kenasid küsimusi ja käitusin nii, nagu EKRE poliitikud ühelt korralikult naisajakirjanikult eeldavad, seni oli kõik okei.”
// See ei ole omapärane, see on normaalne. Seni kuni inimene käitub kenasti, on ka teiste poolt kõik okei. Kui inimese käitumine muutub ja ta asub sigatsema, ei ole ka reaktsioon enam okei.
Neutraalset vastuvõttu võib tegelikult pidada üllatavaks, see näitab EKRE erakonna valijate kultuuri. Ehkki Marii Karell ei vaja enam kellelegi tutvustamist kui ebaeetiline propagandist ja valetav, progressiivne aktivist, puudus ometi esmalt vaenulik vastuvõtt, inimene suisa sunniti võltsi viisakuse abil provotseerima.
Karell: “Kui aga üritasin diskussiooni tõstatada või seada mõnda EKRE valimislubadust kahtluse alla, olin “lollakas” ja “seeni teinud”. Täpselt nii vastab mulle Martin Helme.”
// Kaameraga vaenulik inimene võõral õuel “diskussiooni tõstatamas” (loe: konflikti provotseerimas) – sellise isiku lollakaks pidamine tundub mõistlik ja jumalale meelepärane.
SIIS AGA: ootamatu helge hetk… äkki siiski?
Karell: “Ma tajusin kui kähku sõidetakse mu mõtetest üle ja kui kiiresti ma tegelikult hakkan kahtlema: äkki ma olengi lollakas?!”
// Esimene mõistlik mõte kogu tekstis, mis annab õrna lootust, et mingi ratsionaalne alge kusagil lolluse katakombides veel hingitseb.
Kuid ei – nii nagu süttis, nii ka kohe kustus see habras tuluke.
Karell: “Mind süüdistatakse seal loos selles, et ma ei ole olnud EKRE suhtes seni eriti sõbralik. Seda esitatakse kui fakti. Ehkki see on emotsioon. See on omane äärmusparempoolsele liikumisele esitada oma tunnet fakti pähe.”
// See on kogu loo üks koomilisemaid momente. Karell pealkirjastas oma nutulaulu: “Tundsin EKRE üritusel hirmu” – ei tea, kas tegu on fakti või tundega, mis on omane äärmusparempoolsetele liikumistele? (üldistus ise on veel omakorda täiesti naeruväärne – emotsioonidele apelleerimine on omane justnimelt vasakpoolsele, mitte parempoolsele ilmavaatele – jutud empaatiast, sõbralikkusest, hoolivusest ja millest iganes veel.)
Et isik tunneb, nagu esitletaks tema negatiivset suhtumist “kui fakti”, näitab, kes tegelikult lähtub tunnetest ja kes ratsionaalsest loogikast. Kuna antud hinnangul (“esitletakse kui fakti”) puudub põhjendus ja see kuulub Karellile endale, pole põhjust seda EKRE-le ette heita.
Ühe täiendava kinnituse aga EKRE põhjendatud hinnangule lajatab loogikageenius juba järgmises lõigus, mööndes ise:
“Fakt on see, et tegime Laseris loo kaks aastat tagasi, kus rääkisime, kuidas EKRE valdab krüptofašismi peensusteni ning kuidas seeläbi osavalt noori mõjutatakse.”
KOKKUVÕTE:
Kõik see on niivõrd rumal ja ajuvaba, et omab väikest meelelahutusväärtust – tore on vaadata, kui keegi tõmbab ise endale avalikult vett peale ja usub, et seda saatev naer on tunnustus.
Asja sisu on samas siiski armetu. Küündimatu katse manipuleerida avalikku arvamust, mis ei tee häbi EKRE-le, aga teeb häbi Marii Karellile. Kõige suurem häbi seejuures on selle manipulatsiooni käsitööalane, tehnoloogiline käpardlikkus ja madal tase. Raul Rebase või Vilja Kiislerini on Karellil nii pikk tee minna, et ilmselt puuduvad selleks vajalikud võimed ja lugemus. Jaak Kaljust – tõelise propagandakunsti mõõdupuust- ei hakka isegi rääkima. See oleks nagu võrrelda teemandilihvijat puulusikate voolijaga.
Allikas Facebook
